Õhuakrobaatika on väga väljakutsuv spordiala meie kehadele. Seda tehes kasutame pea kõiki lihaseid ning nõuame neilt meeleltult head koordinatsiooni ning koostööd. Oma panuse annab ka meie liigeste süsteem, luud, nahk, närvisüsteem, kardiorespiratoorne süsteem ja kõik muu. Kogu keha on kasutuses ja toimib ühtse eesmärgi nimel selleks, et sooritada mõnda elementi õhuakrobaatikas.
Teistest sportimisviisidest eristabki õhuakrobaatikat see, et tehes seda juba kõrgemal tasemel, ehk olles mitte päris algaja, on enamus elemendid alati väikese riskiga, kuna esiteks on maapind enamasti kaugel ehk alustuseks on alati kukkumise risk ning teiseks, kuna kasutuses on pidevalt sarnased lihasgrupid (paratamatult saab ülakeha ja käed suurt koormust, et end inventaril (nt post, rõngas vm.) hoida ja sellel elemente sooritada), siis on ülekoormus/ületreenimine samuti põhilised riskid. Sinna lisanduvad veel personaalsed soodumused, geneetika, varasem treenituse tase ja eelnevad traumad.
Vigastuste riski tõstab alati ka puudulik ettevalmistus treeninguteks, ehk mittepiisav soojendus ning mittepiisav baas (ei tehta piisavalt baastreeningut ja jõutreeningut või madalama taseme treeningut, vaid tahetakse kohe rohkem ja kõrgemale ja uhkemaid trikke õppida. Aju on valmis aga väiksemad lihasgrupid nt randmed või abaluu piirkond veel lihaste poolest ei ole.) Sama näiteks kingades tehtav exotic stiilis trenn mida meie tunniplaanis leida võib. Seal on samuti oluline jalgade ja hüppeliigeste treeningeelne soojendus ning õige kõrgusega kingade valik ning soovi korral järk-järguline kontsa kõrguse tõstmine.
Kõikide treeningstiilide puhul on suureks riskifaktoriks alati üle treenimine. Liiga palju treeninguid, liiga vähe puhkepäevi. Liiga ühekülgsed treeniningud mis ei ole kooskõlas igapäevaelu sundasenditega või teiste hobidega ehk soodustab omakorda vigastuste ja ülekoormustraumade teket.
Õnneks tehes õhuakrobaatikat väga ühekülgseks ei saa asi minna, kuna töös on megasuur hulk lihaseid. Aga lisatreeningud alakeha tugevdamiseks, aeroobse võimekuse- ning taskaalu parandamiseks oleks näiteks ideaalsed õhuakrobaatika harrastajale.
Kõige rohkem juhtub vigastusi kui inimene on väsinud (vähene uni, suur treeningkoormus, üldine väsimus). Samuti juhtub rohkem traumasid elementidest ja hüpetest väljumisel kui sisenemisel. Seega oleks mõistlik tegelikult enamasti oma energiaressurssi jaotada nii, et 80 protsenti on sooritus ning 20 protsenti peaks olema väljatulek/maandumine. Eks seda on esiti raske nii mõelda ja jaotada, kuid alustuseks võiks lihtsalt alati eelnevalt selgeks teha, kuidas elemendist ohutult välja tulla.
Millised On Õhuakrobaatika Kõige Sagedasemad Vigastused?
Nahapõletused, marrastused,villid – nende vastu aitab korralik haavahooldus ehk puhtuse hoidmine ning võimalusel mitte haava(kese) kinni katmine plaastriga või sidemega, vaid lubada haaval nö hingata. Marrastusi võib alati ka jahutada külmakotiga või jaheda veega. See leevendab kaebusi. Rõnga, hammocki, bungee ja silksi treeningutes päästavad keha katvad rõivad osadest nahakahjustustest, ehk pikad püksid ja pikad varrukad on abiks.
Verevalumid ehk sinikad. No õhuakrobaatika stuudios ei ole need alustuseks sinikad, vaid pole kisses 😀
Aga tegelikult tuleks üle vaadata toidulaud ja süüa piisavalt C-vitamiinirikkaid toiduaineid ning vajadusel proovida teha ka üks kollageeni-kuur. Osadel inimestel tulevadki sinikad kergemini ja selle vastu ei saa. Sinika kadumist saab kiirendada veenilaienditele mõeldud geelidega: nt Lioton ja Troxevasin ning kasutades teadlikult kinesioteipi (jaa, me teame, et tema kasutegur on üldiselt ümber lükatud aga sinikate vastu aitab lümfitehnika sellegi poolest väga hästi).
Lihasvalu on omaette klass. Üldiselt näitab see seda, et oled teinud midagi väga uut/rasket oma lihaste jaoks ning treening on tekitanud su lihasesse palju mikrorebendeid ehk mikrotraumasid, mis pikemas perspektiivis on head, sest peale nende taastumist on lihas piltlikult öeldes jälle suurem ja tugevam. Suuremaks ta kasvab aeglaselt (ära muretse, sa ei muutu kohe lihasmäeks :)). Lihasvalu vähendada on põhimõtteliselt võimatu. Sa saad lihase taastumisprotsesse läbi verevarustuse kiirendamise ergutada. Ehk näiteks kontrastdušš, massaaž ja kergemat sorti treening peale teha oleks hea mõte. Või siis ka lihtsalt puhkus ja magamine. Kas pole mitte hea soovitus? 🙂
Üks õhuakrobaatika harrastajaid piinav mure võib vahel olla üldine ülakeha ülekoormus. Eelkõige trapetsi ja selja lailihase aspektist vaadatuna. Nii nagu talupojamõistus juba ütleb, nii ka on. Tarvis on lihtsalt puhkust. Ajutiselt oleks mõistlik vahetada treeninguid. Meie stuudios saab ülakeha puhata veidi rohkem tantsulistes postitundides (kuigi seal kasutatakse ka ikkagi ülakeha päris korralikult), venitustundides, floor flow tundides ning näiteks bungee treeningutes. Alati on hea mõte minna üks tase madalamasse tundi, kui kahtlustad ülekoormust. Saab siiski treenida ja lihvida teadmisi, ilma keha liigselt kurnamata. Kordamine on alati tarkuse ema.
Erinevad traumad, lihase venitused, nikastused ja rebendid vajavad juba enamat tähelepanu. Sagedasemad piirkonnad on selleks randme piirkond, käsivars, küünarliigese piirkond ja õla piirkond. Omaette tooksin välja abaluude piirkonna ja rotaatormanseti piirkonna traumad ja vigastused. Väga oluline on aru saada, et tegu on traumaga (isegi kui see on kerge nikastus) ning anda puhkust antud piirkonnale. Kui kaua? See sõltub juba vigastuse olemusest ja piirkonnast ja Sinust endast. Esimesed 48 h peale vigastuse teket on mõistlik kindlasti jahedat peal hoida. Kui tegu on piirkonnaga, mida kasutad palju ka treeningute väliselt, näiteks ranne. Siis võib ka esiti kasutada elastiksidet või mõnda spordituge (elastsed). Trauma piirkonnas tekib enamasti põletikuline protsess, mis on hea, sest keha tegeleb niiviisi probleemiga. Aga… pole ka kõige halvem mõte teha trauma piirkonnale kuur põletikuvastaste plaastritega (kuna nendes on enamasti valuvaigisti ka sees, siis tuleb hoolikas olla ja alla surutud valu tõttu siiski trauma piirkonda aktiivselt kohe mitte kasutada ja kindlasti mitte kohe uuesti trenni minna). Enamus traumade puhul ei ole soe ja sooja andvad plaastrid väga hea idee. Eriti kuna selliste väiksemate vigastuste puhul ei tea Sa ju täpselt mis ja kus Sul juhtus ning teadupärast soe võib hoopis näiteks põletikulisi protsesse toetada. Seega pigem jahedat ja külmemat eelistada. Ning tõsisema trauma puhul siiski alati konsulteerida spetsialistiga. Kas alustada perearstist ning sealt edasi, või minna füsioterapeudi vastuvõtule. Alustuseks tuleks aga kindlasti muret ka treeneriga jagada, sest ka neil on kogemusi ja teadmisi ja soovitusi.
Hea uudis on sellise tõsise jutu lõpuks see, et tegelikult juhtub traumasid treeningute käigus harva ja kõige rohkem juhtub inimestel just siis kui nad ise üksi midagi pusivad. Seega, sa saad enamuse asju ära hoida, tehes alati korraliku soojenduse, treenida koos litsentseeritud ja kogemustega treeneritega (kuulata tasub treenereid ka) ning olla ka ise valvas ja kuulata oma keha. Sa ju teed seda enda jaoks ja mida kauem ja rohkem sa treenid lihtsamaid asju, seda osavam ja turvalisem on sul hiljem keerulisemaid asju teha.
Näeme siis maa ja taeva vahel Flight Clubis.
Treener ja füsioterapeut Krista.
